30/10/2026
Lõhn kui seisuse tunnus.
Antiikmaailmas tähistas lõhn ka seda, kes sa olid ja millisele kohale ühiskonnas kuulusid.
Jõukad said ümbritseda end parfüümide, viiruki ja lõhnastatud õlidega. Vaesemate inimeste kodude ja mõne ameti lõhnu kirjeldati seevastu sageli põlastavalt. Ühe inimese lõhn võis olla peen, teise oma ebameeldiv, sõltuvalt sellest, kes ta oli.
Antiikaja tekstides hinnati naisi sageli ka nende lõhna järgi. Noori ja ihaldusväärseid naisi kirjeldati magusalt lõhnavana. Pruudid lõhnastasid end pulmadeks parfüümidega, mida peeti ühtaegu nii kaunistavaks kui ka puhastavaks. Prostituutide kohta kasutati seevastu sageli halvustavaid kirjeldusi. Neid seostati ebameeldivate lõhnade ja madala staatusega. Kõrgema staatusega kurtisaane võidi kujutada küll lõhnavate ja ligitõmbavatena, ent samal ajal ka ohtlikena, sest neid nähti pereelu ja ühiskondliku korra lõhkujatena.
Need kirjeldused räägivad palju antiikaja hoiakutest, aga mitte tingimata naistest endist. Lõhna kaudu väljendati hinnanguid sellele, millist naiselikkust peeti sobivaks ja millist kardeti või põlati.
Muide, antiikmaailmas ei olnud parfüümid kindlalt meeste- ja naistelõhnadeks jaotatud. Roosi, kaneeli, mürri ja nardi lõhnu kasutasid nii mehed kui naised.
Keiser Vespasianuse kohta jutustatakse aga, et kui poeg Titus kurtis avalike käimlate maksu üle, ulatas keiser talle mündi ja küsis, kas see haiseb. Kui poeg vastas eitavalt, olevat Vespasianus öelnud, et raha tuleb ju otse käimlast. Nii sündis ütlus, mida me kõik täna hästi teame - pecunia non olet ehk raha ei haise.
