28/01/2025
Ilus!
Mina tunnen, et olen taas nukkumas. Sellel pole küll artikliga muud seost, kui et annab mõnusa taas ära tundmise siin kookonis. Kõik kordub🙂
Ärkan kodus pärast kolmekümnetunnist lennureisi. Mis kell on? Kaua ma magasin? Kas on hommik, alles öö või hiline õhtu? Telefon ei anna elumärki. Tõmban jope selga ja astun välja. Hingan Tartu kodutrepil verdtarretavat ja konte külmakrampi kiskuvat talveharjaõhku. Oh kui hea! Pimedus. Vaikus. Sunnin end jalutuskäigule. Seda tundlikkust ja värsket pilku, mis mul praegu on, ei anta elus tihti.
Viimasel lennul rääkis minu kõrvale istuma sattunud eesti mees oma kaaslasele andekdoodi. See kõlas nii: „Atlandi kohal lennates tuleb lennuki valjuhääldist teade: „Lugupeetud reisijad, siin lennul on kõik automaatika peal – lendurit pole, stjuuardesse pole. Kõik on seadistatud ja kõike teevad masinad. Mitte miski ei saa minna rikki, minna rikki, minna rikki ...“” Kui hästi väljendas see anekdoot mu allasurutud lennuhirmu.
Uhh, jõudsime siiski kohale. Koguni Euroopasse, koguni Eestisse! Ja lenduritest, neid oli kogu reisi jooksul vähemalt kümme paari ja kõik „ikkagi inimesed“, võiks veelgi pajatada. Näiteks Sydneysse maandusime seitsme päeva eest Tasmaaniast tulles suure äikesetormiga. Enamik reise olid tühistatud. Suurlinna pilvelõhkujate kohale laskudes õõtsus ja rappus lennuk muljetavaldavalt, tundsin end sipelgana tuulelohe turjal. Vaatasin ahastavalt oma laste poole. Palvetasin. Klammerdusin tooli külge, ootasin ja kartsin peatselt saabuvat kokkupuutehetke maapinnaga. Kui viimaks täiesti sujuvalt maandusime, kõlas salongis reisijate maruline aplaus. Lendur võttis selle peale mikrofoni ja ütles midagi sellist: “Sellest aplausist tundsin, et ka teie saite aru, kui haruldane on sellise ilmaga sujuvalt maanduda.“
Seejärel ootasime tükk aega liinilt kohvreid. Ootasime ja ootasime. Siis kõlas valjuhääldist teade, mille sarnast polnud ka meie paljureisinud Austraalia sõbrad kunagi kuulnud: „Palume kannatust, ilm on nii hull, et me ei saa kohverid lennukist kätte“.
Miski ei reeda, kas kohe läheb siin Tartus veel pimedamaks ja tuleb öö peale, või olen siiski suutnud hommikuni magada? Kondan selles ajatus udus terve tunnikese ringi. Inglisild, Emajõgi ... pimedas nii nõgimust ... märkan üht hallitriibulist kassi, aga ka mõnd kahejalgset möödujat. Nad on põlvini jopedes, mütsid kulmuni ja kapuutsid ninani kokku trööpsitud, õigupoolest on nad nagu musta magamiskotti pugenud jaanimardikad. Tahaks küsida: „Oled sa tont või inimene?" Selle asemel teen teoks oma uusaastalubaduse püüda kõigile eestlastele kogu aeg sõbralikult naeratada. Sooritangi oma esimese naeratuse. Kubujussike tõmbub veel rohkem kühmu ja kiirustab minust mööda. Tema ehmunud pilgust taipan, et kõnnin vist sõbraliku naeratuse ja jubeda irve vahelisel libedal jääl.
Ideaalis peaksin olema päikest täis, võiksin teotahtest ja energiast pakatada. Aga pea tuikab ja kardan, et migreen pole kaugel. Pikad sõidud ja istumised ei sobi mulle. Selja taga on nelikümmend päikselist päeva, kilomeetrite poolest aga tegime reisi ümber maakera – 41 000 km. Sinna mahtus ligi viisteist esinemist koos Silveriga, seiklusi Uus-Meremaal, Austraalias ja Tasmaanias, imepäraseid aga ka keerulisi kohtumisi, nuttu ja naeru, päikesepõletust, palavikku, laste haralikiskuvaid soove, väliseestlaste ja kohalike lahkust, kultuurihuvi, vaimustust, aga ka paar karmimat sorti konflikti. Päris palju oli enda allasurumist pereemana ja pikkadel sõitudel vaikselt oma siseilmas kondamist, ikka jälle esilekerkivaid küsimusi, näiteks: mis loob inimestele eri ilmanurkades kuuluvustunde, mis ehitab üles nende identiteedi? Kui erinev on põhjamaalaste ja lõunamaalaste viisakustaju? Kui palju olen nõus lausesse lisama pliise, sorrisid ja sänkjuusid, et mitte üle enda sisemise kargusepiiri astuda? Kuidas naeratamisega on? Mu suunurgad on siiski ülitundlikud. Neid juba ei peta. Mingit näitlejat minust pole. Aga kultuurikonflikte tahan võimalusel vältida ja elu on näidanud, et põhimõtte „ püüa käituda Roomas nagu Roomas“ eiramine maksab reisil olles alati kätte. Kas olen tõsisele soomeugrilasele endas angloameerikalikku naeratust ette manades jälle haiget teinud? Igavesti korduma kippuv küsimus.
See maailmaavastusreis tugevdas mu arusaamist kui ajaloo-, rahvaluule-, kirjanduse-, keele- ja rahvuskeskne on minu kuuluvustunne. Igal identiteedil on tellingud ja siin Eestis olles tunduvad meie omad nii iseenesestmõistetavad. Aga mujal on muudmoodi. Kui tellingud ehk kultuur ära võtta, mis meile jääb? Kuidas püsime püsti ja kuidas püsime koos? Palju oleks kirjutada. Paljut tahaks teiega arutada.
Koju jõudes on hakanud valgemaks minema. Ikkagi hommik. Pühin telekapuldilt paksu tolmukorra ja lülitan pildi käima. Terevisioon. Tere, visioon! Kui armas ja kodune. Keeran heli valjemaks ... kõneleb Krista Kaer. Ja millest? Raamatust „Südametammide taga“! Uskumatu lugu! Tulen endale meelde. Mu soomeugri suunurgad kerkivad sunduseta, täitsa iseenesest. Kodune aeg ja ruum leiavad mu üles. Krista kõneleb, et sellest raamatust jäid kõlama elurõõm ja loomisrõõm. Minusugusele sünnipärasele melanhoolikule ja arglikule rõõmuõpilasele on see suur kompliment. Aitäh!
ETV Terevisioon
Eesti RahvusringhäälingRahvusringhääling
Krista Kaer
