16/07/2025
Ükspäev metsateel käies panin kogenud jalutaja ja loodusvaatlejana tähele, et tee tolmas. Hobisünoptik minus teadis hetkega, et päikesepaisteline ja soe suvi pole enam kaugel. Tee veeres mind põrnitsev ja seejärel kõrghüpetega üle tee põrganud helepruun kits kinnitas selle teadmise peagi saabuvaks faktiks.
Ja tänasest ongi suvi kohal!
Lõpuks ometi saavad parmud meisse auke torgata, päike nahale ville põletada ja taimed kastekannu oodata!
Kui suvi viib teid randa või terrassile või õuemurule või õunapuude vilusse võrkkiigele lebotama, haarake kaasa raamat, mis omakorda haarab teie silmad ja meeled lugemislumma.
Selliseks raamatuks on "Walem".
Raamatut lugedes tundus mõne aastakümne pärast saabuv maailm, milles romaani tegevus kulmineerub, tõenäoline. Tänase Ukraina sõja taustal lausa ehmatavalt realistlik. Fakt on, et selle ajaloo sugemetega ulmelise põneviku süžee intrigeerib. Minevikusündmused on tegelikkuses aset leidnud, ajateljel seiklevad peategelased aga väljamõeldud. Stiil on hea ja mis samuti oluline - peategelane on eestlane!
328 - l e h e k ü l j e l i s e r o m a a n i s a a b 1 0 p ä e v a v ä l t e l o s t a 8 € e e s t .
Sissejuhatus-sünopsist saab lugeda raamatule klikkides.
Siin aga mõned nopped tekstist, et saaksite autorite stiilist aimu.
/…/
Ta avas kiriku ukse ja seisatas lummatult. Keegi just alustas orelil Bach´i d-mollis kirjutatud fuuga ja toccata mängimist. Hendersonis lõi välja melomaan. SS-lane sisenes tasakesi kirikusse, lähenes pingil istuvale noormehele ja päris sellelt vaikselt saksa keeles – ta oli harjunud, et enamik eestlasi valdab seda keelt üsna vabalt: „Vabandage, et ma tülitan, aga kes praegu mängib?“ Noormees vaatas talle pisut häiritult otsa: „See on meie organist, härra Eduard Soodla .“ „Tänan teid väga,“ vastas SS-staabiveebel, kes tahtis juba teisel pingil istet võtta, kui märkas noore muusikaarmastaja põlvedel lebavat helepruuni rasket seanahast portfelli ning sellele asetatud noote. Ta tähelepanu ei pälvinud mitte noodid, vaid üsnagi keeruline arvutuskäik, mis paistis nootidele toeks asetatud paksust lahtisest vihikust.
Göttingeni ülikoolis füüsikat õppinud SS-lane reageeris silmapilkselt: „Armuline härra, ei ole au teada, kuidas teie nimi on...“ Häirimisest silmnähtavalt ärritunud noormees sosistas: „Voldemar Sussmann. Doktor.“
„Härra Voldemar Sussmann. Mul on hea meel, et riigis, kus pead tõstavad bolševikud, leidub veel inimesi, kes julgevad nautida Luteri kirikus saksa rahva esindaja poolt maailmale kingitud orelimuusikat.“ Henderson tundis ennast fraasi tõttu küll tobedana, kuid kuidagi pidi ta nooruki nime teada saama.
Ta lahkus hüvastijätuks noogutades ning kirikust väljudes tegi „kallile Richardile“ ülesandeks kähku fotografeerida pühakojas olevat noorukit märkamatult nii, et fotole jääks ka vihikuleht arvutustega. Richard haaras pahaselt Leica fotoaparaadi ja tõttas ülesannet täitma.
Juba järgmisel päeval lendas negatiiv diplomaatilise postiga Berliini, kust tuli korraldus Voldemar Sussmann üles leida ja iga hinna eest Königsbergi toimetada. Paraku kadus Voldemar 1940. aasta mais nagu tina tuhka. Alles vahetult sõja puhkedes, 22. juunil 1941 tuli SD-sse Abwehri agentuurilt teade, et noormees on vabastatud kinnisest psühhiaatriakliinikust, kuhu perekond ta kolleegide soovitusel paigutas, ning asub taas Pärnus. Hiljem vältis nooruk perekonna saatust ja pääses õnneliku juhuse tõttu küüditamisest, ometi nabis NKVD ta kuu alguses kinni ja sulges Pärnu miilitsamaja keldrisse. Sinna keldrisse nüüdne SD ülemleitnant sellel 1941. aasta 8. juulikuu päeval eluga riskides mootorrattaga kihutaski...
/.../
Vee tänavalt kostsid lasud Voldemarini, kes endiselt, surudes portfelli vastu rinda, seisis suitseva miilitsamaja juures. Ta võpatas ehmatusest, kui tolmune Saksa ohvitser, keda saatsid kaks sõdurit, teda õlast puudutas ja küsis: „Härra Voldemar Sussmann, kui ma ei eksi?“
„Jah,“ Voldemar silmitses SS-vormis sakslast üllatunult pealaest jalatallani, „Mina see olen. Kellega on mul au?“
„Härra Sussmann, kuidas, me oleme teiega ju kohtunud. Mäletate läinud aasta kevadet, Eliisabeti kirikut ja Bachi?“
Voldemar jäi mõttesse. Jah, tõesti, see oli too naljakas sakslane, kes teda korra kirikus enne hullumajja sattumist tüüdanud oli: „Mäletan küll. Te ei öelnud toona mulle oma nime.“
SS-lane oli mesimagus: „See oleks teile ohtlik olnud, kallis härra Sussmann. Aga täna olen siin teie pärast. Mul on käsk teid turvalisse kohta toimetada.“
„Mind, miks?“
„Kadekopsud Tartu ülikoolist võisid teie teooriaid hullumeelsuseks pidada. Bolševike NKVD võis teid teie teooriate pärast soovida hukata. Kuid Kolmas Reich peab teie arvutusi perspektiivikaks ja soovib pakkuda teile tööd, mu armas Sussmann.“ SS-ülemleitnant pani käe sõbralikult noore teadlase õlale ja hakkas teda suunama taamal seisvate mootorrataste poole: „Gefreiter , andke radistile edasi, et las teavitab Riia SD-d, et mu ülesanne on täidetud. Seejärel otsige meile härra Voldemariga üks sõiduauto. Me ise läheme praegu hotelli, kui see ikka veel vanas kohas on, ja homme katsume sõita Preisimaale. Jah, mu armas Sussmann, Preisimaa, täpsemalt suure Kanti Königsberg, ootab teid. Mootorratturid, minu järel!“
/.../
Vana Land Rover Defenderi diiselmootor kiunus kõrgetel pööretel. Jäi mulje, et XX sajandi lõpust pärinev sõiduk on kohe-kohe oma rauast kopse viimase urhatusena välja köhimas. Kuid ei… Imekombel pidas oldtimer veel vastu, seda rooliv Martin suutis vähemalt hetkel veel hoida vahemaad enda ja tühjusest välja hüpanud tumeda maasturi vahel. „Seniks hea,“ arutles mees ning tänas mõttes sõidusimulaatoreid playstation’is, millega tema, kaaslastest nohikuks peetu, oli lapsepõlves vaba aega sisustanud.
Seni, kuni Land Rover pidi hakkama saama vaid olematu ja porist lägase tee ning suure kiirusega, võis jälitatav pidada olukorda rahuldavaks. Seda ei saanud aga teha jälitajad.
Sahisedes-kiunudes lendas midagi Martini vasaku õla kohalt läbi tuuleklaasi. Põgenik võpatas ehmatusest. Võpatus kandus edasi roolile, masin tegi väikese haagi. Haagi, mis päästis juhi elu, järgmine sahisev-kiunuv kuul läbis tuuleklaasi täpselt sealt, kus veel hetk tagasi oli asunud Martin.
Kahest kuuliaugust tuuleklaasis tuhises salongi vastikult külma välisniiskust. Martini aju töötas sama suurtel pööretel, nagu seda tegi Land Roveri mootor. Mees mõistis, et teda ei taheta võtta elusalt.
/.../
Püüdes paanikat vältida, keskendus jälitatav teele. Maantee, mis enne kliima soojenemist ja sellest tingitud üleujutusi, vihmu ning soostumist oli kandnud nimetust E67 ehk Via Baltica, sarnanes õhtuhämaruses rohkem vaevalt kolme-nelja meetri laiuse kõvaks tambitud muldkehaga, mida kunagi oli katnud asfalt. Väikesteks veekogudeks muutunud soostunud maanteekraavid, neid ümbritsevad üksikud sookuused, kidurad männid ja kased. Ei märkigi inimasustusest. Vaid siin-seal mõni kokkuvarisenud hoonejäänus, sekka katuseta kivilobudik. Ja kõikjal ning kõike kattev pori ja läga.
Miks nad mulle lõppu peale ei tee, küsis Martin jälitamise jätkudes nüüd juba hirmust tuimaks muutunud iseendalt.
/.../
Võideldes viskist pisut tuimestatud valu ning külma- ja soojahoogudega, vajus seljakoti pea alla sättinud Martin mõtetega varjutatud poolunne.
Kes ta õieti oli? Lihtne, pisut veidrat perenime Sussmann kandev poiss, kes sündis keskmisel järjel olevate vanemate perre aastal 2011. Poiss, keda koolis eriti ei sallitud, sest juba toona tundis ta huvi küsimuste vastu, mis teisi üldiselt külmaks jätsid: siis, kui eakaaslased kleepisid seinale pilte ämblikmehest või transformeritest, kaunistasid tema poisitoa seinu fotod Einsteinist ja Hawkinsist. Küll vaevasid ta vanemad pead, millest poisil säärased mittenoormehelikud huvid? Ema viskas Martini isale nina peale isegi geneetilist soodumust – ma tean küll, et su isa viibis hullaris ravil -, kuid nooruki ebaharilike hobide põhjustele nad seletusi ei leidnud. Tegelikult oli poisi ema tõele üsna lähedal, kui kahtlustas poja omapärastes harrastuses selle juba ammu manalateele läinud vanaisa, Hullu Akadeemikut, nagu viimast teadusringkondades tagaselja kutsuti.
Korra Pärnus asuva eramu pööningul konnates avastas toona veel poisikeseohtu Martin muu kila-kola hulgast vanaisa Voldemar Sussmannile kuulunud kulunud mahuka seanahast portfelli, mille sisuks oli hulk nahkköites märkmikke. Eriti köitis noore Martini tähelepanu märkmikest üks, mille lehekülgedele oli 2000. aastal siitilmast lahkunud vanaisa tähelepanekuid juba toona levinud arvutustehnika ja programmeerimise kohta. Kirjapandu selgitas kummalisel kombel väga arusaadavalt tuleviku- ehk siis Martini kaasaja häkkerite erinevaid võtteid, segatuna füüsika ja rakendusmatemaatika teooriaga nii, et seda lihtsalt ei saanud jätta kasutamata muuhulgas ka pedagoogide arvutitele väikeste sigaduste kordasaatmiseks. Kohati tekkis poisil isegi tunne, et märkmikesse tekib vanaisa käekirjaga iseeneslikke uuendusi, update, kui nii võib öelda, kuid selle võimaluse välistas Martin täielikult. Tema huvideks olid matemaatika ja füüsika, eakaaslastest rohkem arenenud mõistus välistas paranormaalsuse täielikult. Vanaisa märkmikud tõstis poiss aga igaks juhuks varjule. Eemale mõistmatu ema ja taipamatu isa silmade eest. Kuid üha tihedamini võis teda leida ninapidi neis vanaisa märkmikes, kui ta just parajasti internetist ei otsinud endale huvipakkuvat ja teistele arusaamatut.
Nii teeniski ta oma esimese taskuraha sõbraks kippujate, hiljem juba nende vanemate arvuteid parandades. Sõidukid pubekaeas pakkusid huvi ainult osas, mis piirdus mootorite ajude ümberprogrammeerimise ja erinevate blokeeringute ning keeldude elimineerimisega. Nii olid tema sõprade masinad – aga pugejaid on targemate juurde alati tekkinud, õigeid sõpru tal lihtsalt ei olnud - alati teistest kiiremad. Siit tekkis tunnustus ja teatav hulk raha.
Loogiliselt võttes kasutas ta oma kogutut, aga ka vanemate sääste astumaks tehnikaülikooli, lõpetas selle tehnoloogiainsenerina hiilgavalt - cm laude. Sellestki jäi Martinile väheks. Järgmine ülikool ja teine kraad rakendusmatemaatikas.
Siit alates hakkas tema seni tõusvas joones arenenud karjäär tagantjärgi mõeldes viltu kiskuma. Ja süüdi olid selles lisaks poisitoa seinu kaunistanud Einsteinile, Hawkinsile ja kahele ajaloost tuntud suurkujule uustulnukana lisandunud Teslale peamiselt tema alma materis tegutsev 66-aastane professor, keda kõik omamehelikult Petrovitšiks kutsusid ja kes omal ajal oli olnud Hullu Akadeemiku ehk Martini vanaisa viimaseks lemmikõpilaseks. Juurtelt Odessa juut Petrovitš proovis nimelt ühendada Einsteini ja Hawkinsi absoluutse valemi teooriaid ühtseks logaritmiks, soovides saadud tulemusi ellu viia Tesla seni veel erinevate riikide arhiivides saladusmärgisega kaetud leiutiste – patentide abil.
Ei olnudki midagi üllatavat, kui Petrovitšist, kes oma kadunud õpetajat väga austas, sai Martini väitekirja juhendaja. Martin ise leidis juhendajaga kohe ühise keele. Enamgi, kohati tundus talle, et Petrovitšit tunneb ta juba lapsepõlvest saadik. Oma väitekirja mustandi avaldas ta 2039. aastal, kaitsmiseni jõudis aga aastal 2041. Samal aastal tõusid nad Petrovitšiga teadusajakirjade tähelepanu keskpunkti.
Ammu unustatud absoluutne valem oma muutujatega, selle baasil välja arendatav logaritm, mis võis välja arvestada lahendused kõigile inimkonda vaevanud probleemidele, tundus liiga ahvatlev, et olla tõsi. Siiski tundus, et sama palju, kui Martini ja Petrovitši väiteis oli kahtlejaid, oli ka neid, kes arvasid, et eakal vene juudil ja tema õpilasel võib õiguski olla.
Martinile meenus, kuidas väitekirja kaitsmisele järgnenud banketil, väikeses Eesti linnakeses asuvas Ammende villas – taas üks vanamehe veidrus, armastas ta nimelt oma õpetaja ja Martini vanaisa kodulinna - õnnest särav Petrovitš endale tehtud tööpakkumisest teatas: „Palk… Tjead, siinjsje julikjooli palga võivad nad omale tjead kjuhu pjista.“
„Palju nad sulle lubavad siis?“
„Oh, oljeks siis ainjult rraha. Jelamine, sjöök ja kõik on prrii, mjuret mitte miskit. Ja millised arrvutid ja millised võimaljused tööks! Sa poiss ei kujuta ettegi!“
Petrovitš säras, tegi ettepaneku mängida partii malet või šahhi, nagu ta ise peenutsevalt, saksapäraselt armastas öelda. Martin soostus ja peatselt istusid väitekirja kaitsja ja tema juhendaja villa suures saalis asuvatel mugavatel punastel nahkdiivanitel ja põrnitsesid tähelepanelikult nende vahel asuval ümaral laual asuval ruudulisel tahvlil paiknevaid vigureid.
„Tead, Petrovitš, minuga tahetakse samuti homme kokku saada. Mingi asjapulk föderatsioonist käis eile terve päeva telefonitsi ajudele,“ - valgetega mängiv Martin mängis samal ajal lahti klassikalist ja pähe kulunud itaalia avangut.
„Tõesti? Minule keegi küll ei kõnelenud, et sa minu meeskonnaga liitud.“
„Oot, sulle tehti pakkumine föderatsioonist?“
„Rahu, mu poisu. Ma ei saa sellest hetkel veel rääkida. Küll leian võimaluse sulle kirjutamiseks. Ega ma ometi kosmosesse lähe.“
Mõnda aega liigutasid mehed nuppe vaikides, ruumi täitis aeg-ajalt vaid viskiklaasides loksuvate jääkuubikute kõlin. Vaikuse katkestas Martin.
„Tead, mulle ei meeldi see tegelikult üldse.“
„Mis mõttes ei meeldi?“
„No vaata,” Martin takseeris samal ajal sviitidesse viiva trepi juures seisvat pükskostüümis noort naisterahvast. „Kõik on läinud viimasel ajal kuidagi libedalt. Väitekiri, kaitsmine, kogu see edu. Mul on kohati tunne, et mitte meie ei teinud seda kõike, vaid keegi kolmas.“
Petrovitš võttis taskust põuepudeli, loksutas seda pisut ja tõstis suule, kissitas silmi, tõmbas käsivarrega üle huulte ja ühmas: „Kjuratj, iga samakas on ikka sellest viskilurrist etem. Ah et sulle ei meeldi, et kõik sujub? Jaa, sul võib kellegi kolmanda… Äkki isegi kolmandate osas õiguski olla. Aga, kui sa minu arvamust kuulda soovid, siis parem olgu meil üks korralik heategija kui kümme pahasoovijat. Ja mina igatahes võtan meie heategija terviseks!“
Järgnev oleks pidanud olema maletajatele hoiatuseks, mida kuulda võtnuna Martin tõenäoliselt ei vedeleks praegu peksasaanud olemisega oma lömmis Land Roveri kõrval. Martin meenutas, kuidas ta tualettruumi suundudes möödus pükskostüümis näitsikust, heitis pilgu aknale, märkis kiiresti lähenevat äikest ja tardus. Isegi praegu, olukorras, kui kogu keha oli üks suur valu, võbistas Martin juhtunule mõeldes õlgu. Kõik need sündmused moodustasid tema silmade ees intensiivse, kuid aegluubis jooksva filmi.
/.../
Ja siit alles läheb põnevaks. Järk-järgult.
Autor: Raavo Raadik ja Andri Arula Keeletoimetaja: Maie Torim Kaanekujundus ja illustratsioonid: Andres Adamson Küljendus: Kaupo Torim Lehekülgi: 328 Formaat: kõvakaaneline Värvilisus: must-valge Mõõdud: 135×200 mm ISBN: 9789949744480 Ilmumisaasta: 2022
